Seekordne trenn oli jällegi eriline, aina huvitamaks läheb,sest meid oli külastamas ajakirjanik Maalehe Targu Talitast Viivika Veski.Koos oma väikese tütrega olid nad uudistamas meie suuri karvamägesid.Eks neilgi oli esialgu raske teha vahet landseeril,njuufal ja leonbergeril, rääkimata nende nimedest.
Juba enne trenni läks lahti hoogne tegevus ,ehk saime kätte tänu Tiina asjaajamisele, meie endi kujundatud ja hoogsa kunstikavandite loomisest sündinud erinevate mõmmikutega uued Lõuna-Eesti kõrgmoe särgid.No neid saavad näha ainult valitud seltskond ,ehk kõik need kes meid trennis või esitlustel vaatamas käivad.
Kuna oli täiskuupäev ja koerad tavaliselt veits ärevamad kui muidu ,siis siiski ei osutunud me kartused tõeks ja ka meie tavaline kuulekustrenn sai igati korrekselt lõpetatud
Suundusime veeäärde ,kus läks hoogsaks päästmiseks.Raske oli tuule kiuste trenni teha ,aga õnneks uus paat on siiski uuest puust ja ei vedanud meid alt.
Kuna viirushaigused olid Välide perekonnas oma töö teinud ,siis meie noorema grupi ,ehk lasteaiaga pidi olude sunnil vette minema Rita.Alguses kartis ta veits suurekasvulist Sarryt, aga kui see ta nii turvaliselt ja rahulikult ära päästis ,sattus ta nii vaimustusse ja tahtis ,et teda päästetakse ikka veel ja veel.Never say never,ütles Rita selle peale!
Meie väiksemad tibud tegid esimesed katsed ümber uppuja ujumisel ja Manuscriptki sai edukalt hakkama.
Suured ja juba vanad kalad päästsid Valdekut erineval moel.Tõid aeru,päästsid Valtsi nii kaldalt kui paadist ja kaua sa seda ühte meest vead ,võtsid ka kõrval tittedega sulistava Ritagi endale sappa ,et mis ta seal hulbib!
Kõike seda jälgis ajakirjaniku ja fotoka silm.Mida aeg edasi ,seda rohkem vabaneti krambist ja trenni lõppedes olid kõik jällegi sama rõõmsad ja kodused ,kui alati.
Ja kutse veeta järgmise nädala trenn Vastseliina laadal võeti vastu väga uljalt.Et miks ka mitte!Elame näeme!